Toidupiirkond on saartel ning vallutanud kogu Eesti
MENÜÜ

Saarte maitsed on vallutanud terve Eesti

Eesti aasta toidupiirkond: Saare maakonna saared kuulutati selleks 17. mail  ja seda tunnustavat tiitlit saame uhkusega kanda 2025 aasta aprilli lõpuni.

toidupiirkond - Saaremaa, Muhu, RuhnuEesti toidupiirkonda on valitud alates 2016. aastast ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi korraldatava konkursi peamine eesmärk on pakkuda võimalust tutvustada oma kodukanti läbi kohaliku toidukultuuri. Meie toidupiirkond pakub Eesti kõige merelisemaid maitseid ning lisaks siinsetele toidutootjatele ja toitlustajatele soovime esile tuua häid kohalikke inimesi, kes saarlust ja saarte elu au sees hoiavad.

Saaremaa, Muhu ja Ruhnu maitsete aasta esimesed sündmused on juba teoks saanud, aga terve maitseküllane aasta on alles ees! Avaüritus toimus Väinatammil, mis sümboliseerib hästi kogu saarelise toidupiirkonna olemust – see on aasta, mis ühendab saari, inimesi ning vanu ja uusi toidutraditsioone.

Tee maitsete aasta enda omaks

Heal toidul on oma lugu. Maitsete aasta on inspiratsiooniks kõigile, kes kohalikust toidust lugu peavad, ja igaüks saab selle märgilise aasta enda omaks teha. Programm, täieneb jooksvalt ja terve aasta vältel oleme avatud lennukatele mõtetele ja ideedele. Nii saab maitsete aasta nüansse lisada juba olemasolevatele, traditsioonilistele sündmustele, aga tulla välja ka päris uute sündmustega, mis kohaliku toiduga ühel või teisel moel seostuvad. Seda võimalust saavad kasutada kõik soovijad.

Eraldatus on saarerahvast õpetanud toime tulema käepärasega, kuid seejuures harjutanud olema nutikas ja leidlik. See on oskus kasutada kõike, mida loodus pakub, ja elada nii, et jagub ka homseks. Seega ajal, mil kogu maailmas aktiivselt mõeldakse ja arutatakse, kuidas kestlikumalt elada, tasub pilgud pöörata saarerahvale. Meie jaoks on see loomuomane eluviis – kohalik puhas toit tuleb otse merest, põllult, metsast ja raisku ei lasta naljalt mitte kui midagi. Öiged viikingid toitu ei raiska!

Katseta ja kohanda kohalikke retsepte

Kui panna saarte kõige iseloomulikumatest toitudest kokku maitseküllane söögikord, võiks alustada musta Muhu leivaga, millele on helde käega määritud Saaremaa võid ja peale kuhjatud otse Ruhnu merest tulnud siiakala või meriforelli äkis. Ehkki ainuüksi sellest on oht kõht täis süüa, võiks jätta ruumi pannileivale, mis on teada-tuntud traditsiooniline Lääne-Saaremaa toit. 

Pannileiva koostisosad varieeruvad ja retsepti paneb elu ise kokku, seega saab seda süües tunda tänutunnet, et taas ei läinud midagi raisku ja veel igati kõlbulik toit on saanud uue maitsva elu. Magustoiduks sobib muhulaste hapurokk, mis oli omaaegne piduroog. Mõistagi käib saarte toidulaua juurde suitsukala ja suve on raske ilma praelesta ja värske runntuhlita ette kujutada.

Saaremaa, Muhu ja Ruhnu maitsete aastal võiks katsetada, kohandada ja taaselustada kõikvõimalikke saarelisi retsepte. Jah, neid leiab ka kokaraamatutest ja internetist, kuid tõeliseks varaaidaks on ikka kohalikud inimesed! Kutsuge pere ja sõbrad kokku ning korraldage saarte maitseid ülistav pidusöök. 

Kindlasti tasub osa võtta võimalikult paljudest maitsete aasta sündmustest ja kellel on veel Ruhnus käimata või viimasest käigust juba mõni aeg möödas, siis suvi on mereliseks maitserännakuks lausa loodud.

Tehke sel aastal tutvust kõigi põnevate maitsetega, mida saared pakuvad. Hoiame oma toidupiirkonna lippu kõrgel ning katame rikkaliku laua nii omadele kui ka külalistele.

Toidupiirkond ootab külla!

Angela Nairis,
saarte maitsete aasta projektijuht

Lisaks maitsete aasta kodulehele tasub jälgida meie tegemisi Facebookis ja Instagramis.

Toidupiirkond ootab sinu ideid, mõtteid jms maitsed@saaremaatourism.ee 

 

Toit ühendab rohkem kui miski muu

vallavanemKoit Voojärv,
abivallavanem

Toidule mõeldes ei meenu mulle, et minu ema oleks perele valmistanud toitu, mis oleks kuidagi eristunud – tema toidud olid igapäevased ja maitsvad. Vanaema toitudega oli aga teine lugu! Tema pannileib, valgeleib või keedulestas oli midagi ekstra. Oli selles süüdi mõni maitsetaim või vürts, aga vanaema toitudele mõeldes meenub lisaks maitsele ka köögi ja toidu lõhn.

Vanaema oli väga nõudlik, et toitu süües midagi raisku ei läheks. Talle ei meeldinud, kui kalarood või lestapead jäid lutsutamata – see oli puha raidamine. Ja selle juurde tuli lugu, kuidas Teise maailmasõja järgselt ei olnud midagi süüa, leib oli nii aganaid täis, et elavale tulele ei võinud seda ligi panna.

Toit ühendab meid läbi aegade rohkem kui miski muu. Selles on esivanemate õpetused ja lugupidamine toidu vastu. Selles on vanaema käed, mis vormivad ahju minevat pätsi, ning pärastised koputused leivapõhjale, et kuulamisega küpsust teada saada. Selles on ka soov kord oma lastelastele jagada emotsiooni, mis on kandnud mind nii sõnas, mälestuspiltides kui ka kirgastuvates lõhnabukettides. Hoiame oma esivanemete traditsioone, need kuuluvad meie oma lastele.